Digitaalne õppevara – levitamine

Minu kokkupuude digiõppevaraga

Kokkupuude digitaalse õppevaraga, õppides kõrgkoolides

2013a IT Kolledžis puutusin esimest korda kokku Moodle õpikeskkonnas koostatud kursustega. Meil oli kaugõpe, õppejõud olid lisanud videoloengud, muud vajalikud lingid ning lõppu ka kirjalikud testid. Täiskohaga tööl käival inimesel ja pere kõrvalt õppima minnes on selline paindlik lahendus ideaalne. Moodle’s oli see õppevara piiratud ainult kursusel osalejatele. Samuti ei tea, kuidas toimub jagamine kolleegide vahel. Moodle’s on vist küll miinuseks, et õpetaja poolne kursuse loomine pole kõige mugavam. Kuid kasutati ka Wikit, foorumeid ja blogisid, mis olid täiesti avalikud. Osad õppejõud olid teinud ka oma veebi ja lisanud sinna õppematerjale allalaadimiseks või siis veebisisuna. Aga õppimisel digitaalset materjali leidsime ikka Youtube keskkonnast, pool õppest käis raudselt nende videote abil ,otsingud viisid suht kiirelt soovitud tulemusele.

Aastal 2003 TLÜ sisseastudes pakuti digitaalseid materjale põhiliselt tavaliste failidena serverile üles riputatult. Ei olnud veebilehte, lihtsalt õppejõu aadress serverile ka kataloogipuu. Ka kodused ülesanded olid sel viisil üleval. Osad õppejõud, aga ei kasutanud isegi mitte e-maili veel. Aga kõik toimis loomulikult vaatamata digilahenduste vähesusele ja puudumisele.

Aastal 2018 TLÜs on enamik asju edidaktikumis, mis on õppeinfosüsteem, kus materjalid ja ülesanded ja nende vastused, hindamine kõik ühes kohas. Eriti mugav on kui õppematerjal kõik on saadaval ühest kohast. Aga mulle endale meeldivad õppejõudude loodud ainete blogid isegi rohkem.

Õpetamisel digiõppevara kasutamisest

Olen kasutanud codecademy kursuseid html/css/javascripti jaoks. Need on praktilised valmis kursused automaatvastustega, kus õpilane liigub omas tempos.

Code.org, mit education, kahoot, quizzes, quizlet, learning apps – need on erinevad veebiportaalid, kus on juba kokku kogutud õppematerjalid, tunnikavad, videod ja koostatud ka kursuste õppekavad või saab ise koostada interaktiivseid mänge, teste, kus õpetajad saavad ka oma tehtud materjale panna avalikuks kasutamiseks teistele. Mina olen leidnud materjale, mida kasutada, aga alati on olnud soov muuta natuke sisu enda tundidele vastavaks.

Robootikaringidesse leian väga palju uut facebooki gruppi postitatud videotest, mis pole ei referatoorium ega repositoorium, ei ole metaandmeid ega võtmesõnu, aga kuna facebookis on salvestamise funktsioon ja videoid saab rühmitada, siis on mul korralik hunnik digitaalset õppevara, mida õpilastega koos ise järele teha.

Internetist leitud materjalid saab panna veebilhehitseja järjehoidjatesse, oma blogi viidetesse, kui tahan ka teistele jagada. Pean ka isiklikku tabelit google sheets peal. Samuti saab ka lihtsalt salvestada google drive kataloogi. Google Classroomi kursuse loomine mõne teema õpetamisel ja enda tehtud veebileht või wordpressil põhinev blogi. Võimalusi on palju ja paraku kasutan ka kõiki variante läbisegi 🙂

Repositooriumid, õppevara jagamiseks

Väga levinud jagamine on google drive kataloogide jagamine, näiteks peale läbitud kursust. Sel juhul oleks ikkagi mõistlik teha endale drive’i koopia, juhul kui õigused kataloogilt ära võetakse.

Hitsa e-ope repositooriumi olen kasutanud erinevate ennast huvitavate asjade õppimiseks ning ka robootika materjalide leidmiseks. Mulle väga meeldib selge struktuuriga leht, alguses vajalikud metaandmed tabelina ja failid eraldi alla, võimalusel link e-kursuse lehele. Miinusteks muidugi andmete vananemine, lingid valdavalt ei tööta, seepärast oleks ikka hea kui videod ja pdf’d ning muud vajalikud failid oleksid repositooriumisse kogutud. Suureks plussiks on kui saab otsida erinevaid filtreid kasutades ja tulemused tulevad ritta pealkirja järgi ja saab kiirelt silmadega üle lasta. Oma tagasihoidliku disainiga tegelikult sobib väga hästi selleks otstarbeks, mõnikord on “vidinaid ja vilet” lehtedel rohkem kui sisu ja funktsionaalsust.

E-koolikotil tundub, et on nö sõbrlikum ilme ja kujundus võrreldes Hitsa repositooriumiga, mille kujundus viitaks nagu sellele, et see asi enam ei toimi, kuigi on ju õppematerjale, mis nii kiirelt ei vanane. Samas kui ma e-koolikotti lisan otsingusse sõna robootika, siis esimese asjana häirib, et ta ei viska midagi ette, mis esmase reaktsioonina on negatiivne, tahaks nagu uuesti otsida aga siis näen, et tulemusi on küll, aga neid kuvatakse alles peale lisakliki tegemist, aga millisele kohale ma selle kliki siis teen, nüüd on juba 10 valikut kuhu ma vajutada saan, esmasel kasutamisel kohe ei pruugi aru saada, mis on nupukestel vahet, üks näitab 5 tulemust teine aga 45 tulemust. Valikute rohkus ajab segadusse ja sellest arusaamiseks, mis on kogumik, mis on materjal ja kumba ma nüüd tahan, ahhaa siis leian, et on olemas nupp kõik, tekib küsimus, miks ma seda klikkima pean, elemetaarne ju, et kui ma otsin, siis ma tahan kõike kohe näha. Seejärel aga ilmuvad mu ette kastikesed laiali üle ekraani ning otsimine nende vahel on silmadele tüütu. Otsin kohta listmenüü tekitamiseks aga seda ei ole. Samuti ei saa ma aru, mis järjestuses nad on. Tabelina esitades oleks näiteks näha võtmesõnad eraldi lahtris, kooliaste teises lahtris ja saaksin sorteerida, silmadega üle lasta vastavalt vajadusele õiges lahtris. Teiseks vajutades materjalide peale on kogu sisu nii hajutatud, et seal lugemine on raske, kuna puudub mõnus kompaktne ülevaade, mis asjaga on tegu. Toon näite, kui jõuan võtmesõnaga programmeerimine lingilt edasi asukohta digiõpik ja tuleb ette allolev pilt ning mul on vähem kui sekundiga ülevaade sellest, mida antud õppevara mulle pakub, sest kogu struktuur ongi ühes kohas.

Digiõpik

Selleks, et e-koolikotis oleks mugav lehte skrollida panen -75% peale ekraani ja ikka on lausete vahe nii suur, et teeb lugemise raskemaks, kuna pean pingutama, et järgmisele reale või plokile silmadega hüpata. Minu ettepanek oleks vähendada pealkirjade reavahede suurust ning samuti div’ide margineid. Otsing kindlasti mugavamaks ja silmadele kergelt hoomatavaks. Samuti võiks olla väike märge materjali sisestajatele, et pealkirjas peaks sisalduma materjalisisu, väga raske on materjali otsida pealkirja järgi muidu. See probleem on loomulikult universaalne igasuguse postituse juures, mis tehakse ükskõik kus asukohas. Antud ekraanitõmmiselt on näha, et peakirjaks Kood ja Liigume.

Ekraanitõmmis 05.03.2019 e-Koolikott 100% vaade google chrome 10 objekti ekraanil, peale valiku nupule klikkimist

Võrdluseks e-ope Hitsa repositooriumi otsing annab ühe enteriga vastused lehele kohe.

Hitsa innovatsioonikeskus http://www.e-ope.ee/repositoorium/ 16 objekti, koos võtmesõnadega, andmed lahtrites

Mis aga puutub jagamisse

Mind mõjutab see otseselt kui spontaanselt ma saan lehe loogikast aru, kui lihtne ja loogiline on mul oma õppematerjale lisada, koostada. Kui tegemist on veel rohkem algaja õpetajaga, siis on arusaadav, et kõik õpetajad ei tegele oma materjalide jagamisega repositooriumites, vaid heal juhul jagavad neid emailiga või mälupulgaga 🙂 sest ühe keskkonna selgeks õppimine võtab aega ja inimene panustab siis, kui ta saab midagi ise ka kasu. Näiteks tunneb vajadust jagada, kuna teiste riputatud materjalid on head ja kättesaadavad, aga kui nii ei tundu? Kui neid on raske leida ja võtab lisaaega ka, et neid läbitöötada. Boonuseks oleks iseenda materjalidele uue lisaväärtuse andmine, õpilastele jagamisel ja kasutatavusel ning selgema süsteemi loomine ja lihtsam säilitamine ja koostamine.

“Seetõttu räägime tänastes strateegiates õppimisest digiajastul, mitte e-õppest.”

https://digioppevara.files.wordpress.com/2018/02/digitoppevara_kontseptsioon2015.pdf

Ma arvan, et digivahendite kasutamine õppimisel on igati teretulnud ning iseseisev õppimine on väga efektiivne viis õppimiseks, kus digitaalse õppevara kättesaadavus tuleb kasuks, aga inimene vajab ikka tagasisidet õpetajalt või juhendajat, mitte arvutilt, teistega vahetu suhtlemine ja arutlemine on tähtis õppimise osa. Seega ma arvan ka, et e-õppele täielik üleminek ei ole reaalselt vajalik ega mõistlik ning tõesti kaob ka mõte seda õppimise osa, mis toimub digitehnoloogia abil eraldi rõhutatult nimetada e-õppeks. See on lihtsalt üks võimalikest õppemeetoditest. Küll aga võimaldab digivahendite kasutamine õppimist mitmekesistada ja pakkuda individuaalseid materjale õpilastele, paindlikkust, võimalus lasta õpilastel ise uurida, aga lõpuks loeb vahetu tagasiside õpetajalt õpilasele rohkem, kui automaattesti antud 100 punkti.

“Õpiobjektide repositooriumid on spetsiaalsed andmebaasirakendused elektrooniliste õppematerjalide ja neid kirjeldavate metaandmete hoidmiseks . “

“Õpiobjektide repositooriumide üheks eriliigiks on referatooriumid. Nende puhul hoitakse andmebaasis ainult õpiobjektide metaandmeid. Õppematerjal ise paikneb kas mõnes teises repositooriumis või autori personaalses veebikeskkonnas. Selle lähenemise eeliseks on see, et autor saab paindlikult materjali täiendada, kuid puuduseks on aegunud metaandmed ja mittetöötavad viited.  “

(https://digioppevara.wordpress.com/lugemismaterjalid/sissejuhatus-digitaalsesse-oppevarasse/)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga