Aktiivõpe

Kui siduda Käisi mõtteviisi aktiivõppega, siis tema 10 käsku kirjeldavad tõesti väga hästi seda, milline peaks olema õpetamine.

Kui nüüd mõelda Bloomi taksonoomiale esimesed tasemed on teadmised/meelde jätmine ja teine mõisted/ arusaamine, siis selles osas mul tekib probleem mõiste aktiivõppe kasutamisel, tõenäoliselt on mul väärmõiste hoopis aktiivõppe suhtes 🙂 Aga na püüan selgitada, kui õpilane tegeleb ülesandega ühenda sõna tähendus joonega või leia sõnale tähendus, siis jah ta otsib aktiivselt sõnadele tähendusi ja õpib mõisteid, võib-olla tekib isegi arutelu selle üle, kus ja kuidas neid mõisteid kasutada, kuid sel viisil, kas üksi või rühmas, ka mingit mudelit ja skeemi uurides ja luues, ma leian, et selle Bloomi taskonoomia esimestes ja väga tähtsates osades, kus tunnis alustatakse uue teema õppimist on vajalik, lihtsalt õpetaja poolne selgitus ja näidete toomine, esitlus, ette näitamine, see võib olla lühike, kuid õpilastel tavaliselt on kõige suuremad arusaamatused just siis, kui nad ei saa sõnade tähendusest aru ja kõik tundub keeruline, isegi kui luua tund sellisena, et selles osas on ka aktiivõpe või pahempidi klassiruum, siis mingil hetkel on vaja kõigile klassi ees selgitada, mida see asi tähendab 😀 See on minu kogemuse pealt. Võib-olla tulevikus ma püüan seda probleemi lahendada kuidagi teisiti. Aga hetkel minul seostub aktiivõpe Bloomi taksonoomiat jälgides rohkem rakendamise, analüüsi, sünteesi, hindamise tasemega. Kuigi tehniliselt ma saan aru, et aktiivõpe võib ja on ka selle kõige esimese taseme juures tehtav. Siis see kui õpetaja käib aktiivselt klassis ringi ja selgitab, mida mingi mõiste tähendab, ei lähe aktiivõppe alla 🙂

Mida sooviksin teada?

Tavaliselt need asjad, mida ma teada soovin on sellised, millele keegi vastata ei saa, see ongi see tume maa, mida ma pean ise katse-eksitus meetodil teada saama.

Nimelt kui aktiivõpe eeldab head tunniettevalmistust, teema oleks huvitav, tund oleks uus ja mitmekülgne, iseseisvat tegevust pakkuv, siis kuidas saavutada, seda tasakaalu sellega, et õppimisel peab tegelema harjutamise ja kordamisega ja see ju ei ole uus ja huvitav alati? Ei saa ju õpilasi uute töövõtetega ära koormata ja igakord tundi erinevalt ülesehitada? Samas ei saa ka õpetaja lõpmatuseni tegeleda uute tundide tootmisega, mis meie õpitu põhjal peaksid põhinema õppedisaini mudelitel ja erinevatel taksonoomiatel ning arvestama paljude teadlaste käske ja mõtteviise ning kasutama erinevaid praktilisi vahendeid, mille hankimine ja millega tegelemine oleks väga ajamahukas? Ehk siis kuidas leida tasakaalu uute asjade õpetamise ja loova praktilise töö ning harjutamise ja kordamise vahel, kui me isegi hindamise ja kordamise ja kõik tunnid koolis teeme aktiivõppel põhinedes, kas me kuidagi üle ei pingutaks. Kuhu jääb mõnus filmi vaatamine, vaatlemine ja rahulik kuulamine?

Autorid: Aet ja Kait

Johannes Käis

Didaktika kümme käsku

  1. Ole huvitatud oma tööst ja ela kaasa sellele, siis suudad äratada huvi ka õpilastes.
  2. Püüa loov olla oma töös, tuues igasse korduvassegi tundi midagi uut töösisus ja -võtetes.
  3. Ühelegi tunnile ei tohi minna ilma tõsise, mitmekülgse ettevalmistuseta tunni sihi, aine valiku ja töökäigu suhtes.
  4. Aine valikul peab hoolega silmas pidama aine lapsepärasust ja eluligidust.
  5. Ehita õpetuskäik õigele psühholoogilisele ja loogilisele alusele.
  6. Võimalda õpilasele suurimat isetegevust.
  7. Hoolitse järjekindlalt harjutus- ja kordamistöö eest, ilma milleta võib ka parim õppeviis jääda tagajärgedeta.
  8. Õpetusel tuleb alati silmas pidada ka kasvatuslikke ülesandeid.
  9. Ole eeskujulik oma töös.
  10. Kõigi puuduste ja ebaõnnestumiste põhjusi otsi kõigepäält iseendas.

( “Teel töökoolile” 5, Võru õpetajate seminari aastaraamat 1928, lk 131–132)

Hindamine aktiivõppes

Kui võtta aluseks, et aktiivõpe on vastand passiivsele õppele, milleks saaks nimetada kuulamist ja vaatamist ning kõik muu, kus õpilane peab või tahab aktiivselt hoida oma tähelepanu õppetegevusel on aktiivõpe, siis hindamine võiks ka ju olla pigem aktiivne, kui passiivne. Mina arvan, et hindamisel pakub aktiivsust see, kui õpilane peab iseenda või teiste töid võrdlema ja hindama. Hindamine võiks olla midagi enamat kui automaatvastustega test, pigem millegi loomine on see, mis näitab, et õpitu sisust saadi tegelikult ka aru ja õppimine ei ole olnud pinnapealne faktide tuupimine, vaid osatakse teadmisi ka rakendada päriselus. Kui teadmiste oskuste hindamiseks valmib praktiline töö, siis see ise näitab rohkem kui tuhat sõna, kui on ees mudel või eesmärgi kirjeldus, siis ei ole õpilasel raske aru saada, kui hästi tal läks ja mis on puudu, mida saaks teha paremini, mis osa ta ei osanud. Kui midagi konkreetset välja tuua, siis mainiksin ka ära mõttekaardi loomist, praktilist tööd, e-portfooliot, esitlust.

Kokkuvõtete kirjutamine

Mõttekaardi koostamine

Rakendusvõimaluste leidmine

Lausete lõpetamine

E-portfoolio (e-õpimapp)

https://sisu.ut.ee/aktiivope/refleksiooni-toetavad-%C3%B5ppemeetodid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga